Keila-Joa Sanatoorne Internaatkool

Eellugu

Kontaktseminar Durham´is

Veidi aega enne eelmise õppeaasta algust leidsin juhuslikult 2008. aasta Comeniuse kontaktseminaride nimekirja. Nähes seal südamelähedast sõna STORYTELLING teadsin, et selle nimel tuleb pingutada. Saanud loa seminaril osaleda vastselt kooli direktrissilt pr Tiina Saarelt, asusin asju ajama.

6.-8. nov 2008 viibisin Durham´is Põhja-Inglismaal.

Vihje: Klõpsa pildil, et näha seda suuremalt.

Kontaktseminaril kohtusin õpetajatega Belgiast, Küproselt, Tšehhist, Soomest, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Iirimaalt, Itaaliast, Hollandist, Norrast, Poolast, Rumeeniast, Sloveeniast ja muidugi Ühendkuningriigist. Durham´isse tuli mul lennata ka selleks, et tutvuda Maarikaga Eestist.

Kontaktseminar oli töötihe. Peaeesmärk oli muidugi leida partnerid koolidevaheliseks koostööks. Seda hõlbustas facebook, kus oli kirjas iga osaleja idee ühisprojektiks. Peagi olid grupid moodustunud.

See siin on meie grupp. Saage tuttavaks! Laua taga vasakul istub pr Janine Pruvost Prantsusmaalt (Ecola Pigeonnier Groupe B), kes osaleb projektis nõuandvas rollis aidates noort kolleegi prl Laetitia Lallier´i (seisab keskel), kes on projekti koordinaatorkooli kontaktisik. Laua taga paremal naeratab pr Sue Sacco Inglismaalt (Blackfell Primary School). Taga seisavad alates vasakult pr Erika Voets Saksamaalt (GGS Erftaue), prl Carmelina Palmisani Itaaliast (Direzione Didattica di Canelli), prl Laetitia Lallier (nagu juba mainitud - Prantsusmaalt), pr Helen McDaid Inglismaalt (St Joseph´s Primary School), minu taga pr Anna Humienna Poolast, kes loobus projektis osalemisest ega võtnud meiega pärast Durham´it enam ühendust.

Projekti esialgse idee välja töötamine toimus Newcastle´is lastekirjaduskeskuses Seven Stories.

Selline on see keskus väljast vaadates...

...ja selline seest.

Veel võib seda keskust vaadata alt üles. Siis näeb see välja selline.

Meie projekti idee sündis kiiresti, samuti pealkiri "Kapten Comenius, täiskäik - edasi!" ning kangelase kuju - kapten Comenius ise. Kapten rändab mööda Euroopa Liitu, satub erinevatesse maadesse, kohtub seal selle maa muinasjutu- või legendikangelasega, õpib selgeks mõned käibefraasid selle maa keeles ja kogub tasapisi varandust - jutuvara erinevatelt rahvastelt. Selle varanduse tõlgib ta igasse projektis osaleva maa keelde, trükib raamatusse ja kohtub erinevate maade lastega kevadel 2011 Durham´is, kus lapsed lähevad varanduse otsinguile.

Järgmistel päevadel töötasime pingsalt projekti detailide kallal. Selles olid meil suureks abiks seminari loengutel saadud teadmised ja Janine´i kogemused.

Ega kontaktseminar ainult rasket tööd tähenda. Kaugel sellest.

Esimesel õhtul oli meil meeleolukas tutvumisõhtu, kus mul oli kannus kama ja taldrikul omatehtud karask. Õnneks olin märganud kaasa võtta ka "Kalevi" komme. Kama ainukeseks manustajaks osutusin üllatuslikult vaid mina, aga karaskit julgesid kokku kogunenud eurooplsed siiski maitsta.

Väga esindusllik ja pidulik oli kohtumine Durham´i regiooni maavanemaga, kelle seltsis nautisime kohalikku dialekti ja kohalikke hõrgutisi.

Meeldejäävaks ja meeleolukaks kujunes ka "erirahvuslik" lõpuõhtu, kus iga maa esindajad pidid üles astuma sellel maal populaarse lauluga. Laulsin "Kungla rahvast", et mu tagasihoidlik kaasmaalane saaks refrääni kaasa hüürata. Seda ta ka oma vaiksel moel tegi.

Seminari toimumise ajal oli linnas rahvusvaheline valgusfestival. Tulekompositsioonid oli võimalik üles leida päeval linnavalitsuse fuajees jagatud kaardi ja inimeste kaelas rippuvate neoonpulgakeste järgi.

Light of Darkness Calcutta Lights

Illuminated Carpet Chandelier Pulk, mis pärast murdmist helendas

Toimus ka unustamatu kohtumine Durham´i piirkonna jutuvestjaga, kelle suust kuulda jutte Põhja-Inglismaalt oli fanatstiline kogemus.

Istusin esimeses reas ja neelasin iga sõna.

Tagasi kodus, olin valmis jagama saadud muljeid kooliperega - huvi oli kesine. Õnneks on nüüd võimalus vahepeal tekkinud või veel tekkivat uudishimu kooli kodulehe kaudu rahuldada.

Alustasime oma õpilastega jutuklubi. Igal nädalal lugesime muinasjutte ja legende. Nädala lõppedes valisime klassi lemmikloo, mida siis kodus innukatele kuulajatele jutustasime. Kuu lõpus valis iga pere oma lemmiku ja nii selgus klassi populaarseim jutt. Selle dramatiseerisime mänguringis. Püüdsin meie tegevusest osa saama sundida 4. rühma poisse ( olenn nende kasvataja). Vedasin nad endaga kaasa kooli raamatukokku jutuvestmist kuulama. Mõnele oli see lausa uus kogemus, sest nõnda juttude jutustamist poldud kuuldudki. Õnneks olin unejutte lugedes siiski neid pisut harjutanud. Hiljuti nakatus jutulugemise pisikuga ka rühma teine kasvataja, nii et poisid uinuvad nüüd igal õhtul unejutu saatel.

Projektipartneritega hoidsime sidet meilitsi ja andsime teada, mis teoksil. Saabus aeg esitada projekt kohalikule agentuurile ja siis ...

... oodata, oodata, oodata õige mitu pikka kuud. Juba saabusid postkasti kirjad partneritelt, kes üksteise järel rõõmuhõiskasid, sest nende maa agentuur oli võtnud projekti rahastada. Ootasin kannatlikult, kuni saabus teade, et oleme reservnimekirjas. Ei kaotanud siiski lootust. Pidasin koostööpartneritega järjekindlalt sidet ja lootsin, et mingil moel saame selles projektis ikka osaleda.

Ühel päeval pistis direktriss mulle pihku sedeli telefoninumbriga ja ütles,...

Aga siit algab hoopis uus lugu.

Tervitades kõiki lugejaid, kes võtsid aega minu memuaarid läbi lugeda,

Siiri Raudna

Keila-Joa SIK-i eismese Comeniuse projekti koordinaator